23 veebruar, 2018

Hõissa, (hilised) vastlad!

Täiesti hämmastav kui palju asju saab ühe käega tehtud! Ükspäev ärkas Oscar täpselt hetk enne seda kui mu salat valmis sai. Mina polnud nõus lõunasööki edasi lükkama ja Oscar muidugi samuti mitte. Beebidel on teatavasti imetabane oskus nii haledalt nutta nagu oleks nad vähemalt üleeilsest saadik näljas olnud, seega jätsin raske südamega oma salati ja asusin hoopis last söötma.

Ühe käega Oscarit hoides märkasin, et teine käsi jäi ju täitsa vabaks. Ja salat nagu mainisin, oli tegelikult peaaegu valmis. Kui mingi nipiga saaks muna kooritud ja riivitud, võiks kõik kokku segada ja sööma asuda. Huvitav, kas ühe käega saab muna koorida?

Selgus, et saab. Riivida saab ka. Ja nii olimegi mõlemad näljast päästetud!


Viimasel ajal oleme päris palju kodust väljas käinud ja muuhulgas ka mõned pikemad vankritiirud teinud. Raseduse lõpus muutusin iga päevaga üha aeglasemaks ja hädisemaks, tihtipeale tabasid mind mingid kummalised valusööstud, mis tulistasid mööda reit alla ja rekreatsiooniline liikumine ei tulnud enam üldse kõne alla. Hea kui kuidagi toidupoes sain käidud.

Seda enam naudin nüüd jalutamist. Õnneks meeldib Oscarile vankris magada ja turvatool on veel eriline lemmik, nii et kodust väljasaamine pole probleeme valmistanud. Pealegi on õues soe ja päikeseline olnud - veebruar ongi siin puhas kevadkuu, nartsissivarred juba pikad, tulpidelgi pead mullast väljas, kuniks ükspäev ärkasime hommikul üles ja...


Mu vaesed nartsissid on nüüd hange all peidus ja jalutuskäigud jälle tulevikku lükatud. Ja siin ei pidanud ju lund sadama, halloo!

Samal päeval tulid sõbrad Vancouverist külla, seega kuulutasin välja vastlad. Küpsetasin hommikul kuklid valmis ja lihapirukad takkaotsa, et kui juba, siis juba. Meil on nüüd aias kauaigatsetud hot tub, seega plaanisime külalistele spa-päeva teha ning värsked pirukad maitsevad ju kuuma vanni järgselt lausa eriti hästi!

Ma ise pole veel spa-rõõmudest osa saanud, sest raseduse ajal polnud kuumas vees istumine soovitatav ja nüüd kui laps käes, pean kah natuke ootama, kuniks arst mind hot tub'i lubab. Meil on teiste rasedatega kokkulepe, et kui lõpuks kõigil vanniluba käes, teeme sellise istumise, kus isad passivad tittedega toas ja emad mõnulevad külmade jookidega hot tub'is (sest siiamaani on täpselt vastupidi olnud). Neljast beebist kolm on käes, kaua enam ei lähe!

Igatahes sõbrad tulid, sulpsasid auravasse vette ja mõni aeg hiljem tegid kõik juba hanges lumeingleid. Vastlad missugused!

21 veebruar, 2018

Ahjaa, veel ei saanud ju koju...

Keegi oleks võinud hoiatada, et rinnaga toitmine ei näe alguses üldse nii idülliline välja kui hiljem, mil ema kui beebi on vajalikud nõksud kätte saanud ja - mis siin salata - niplid jõhkra kohtlemisega veidi rohkem harjunud. Keegi oleks võinud seda ka öelda, et nibukreem pole mingi vaatame-kas-üldse-läheb-vaja asi, vaid seda peab KOHE kasutama hakkama.

Võib-olla on neil lihtsam, kel piim juba enne lapse sündi või vahetult pärast tekib; mina kuulusin klassikalisse "5-päeva jooksul" mudelisse. Alguses käis ternespiima tilkade püüdmine - laps peab ju imema, muidu keha ei tea, et võiks piima toota. Ja need üksikud tilgad pidid nii vägevad olema, et titel polevat rohkem vajagi.

Aga no küll oli valus! Õed ütlesid, et see on normaalne, loe rahulikult kümneni ja kui selleks ajaks pole valu üle läinud, on järelikult imemisvõte vale ja tuleb veidi sättida (ehk siis saab uuesti kümneni lugeda, jee!). Valu oli täpselt selline nagu lõikaks keegi žiletiga niplit maha. Kuigi olen kindel, et isegi kõige nürima teraga ei tohiks tervelt kümme sekki kuluda...

Pärast päeva-paari saagimistöid hakkas õrn nahk tekstuurilt pigem asfalti meenutama ja sain lõpuks aru, et nibukreem oli vist ikka asja pärast sinna sahtlisse pandud. Pluss oli mul enda oma ka kaasas. Ja toimis! Mingil hetkel kukkusid veriste mikrolõhede seest koorikud välja ja niplid hakkasid enam-vähem endist välimust tagasi saama. Kõlab rämedalt, onju? No suht oligi. Aga motivatsioon imetada oli samal ajal ikka täiega laes, sest omaenda beebi on lausa käsitlematult armas! Loodus on asjad paika pannud - sa lihtsalt pead erikuradima nunnu olema, et keegi laseks iga mõne tunni tagant vabatahtlikult oma nibusid maha saagida.

Tore on see, et kõik hädad lähevad lõpuks mööda! Nädalake hiljem kas polnud enam üldse valus või pidi ainult kolmeni lugema. Ja beebs läks ainult armsamaks.


Esimesed viis päeva magas Oscar südamerahus lihtsalt maha. Söötmiseks tuli teda äratada ja söömise ajal jäi kohe jälle magama. Ei saa muidugi pahaks panna, sest piima ju õieti polnud, mis sa tühja ikka lutsutad!

Esimeste päevadega kaotavad kõik vastsündinud natuke kaalu, aga see ei tohiks ületada kümmet protsenti. Oscaril oli kolmanda päeva pärastlõunaks 11% läinud ja kui söögiaeg tuli, ei ärganud ta enam üles! Võtsin lapsel kõik riided seljast, mudisin igatepidi, aga ikka ei midagi! Matt oli just vanematega välja sööma läinud ja ma ei tahtnud enne paanikat tekitada kui ise midagi täpsemat tean. Kutsusin õe, kes kontrollis kohe Oscari veresuhkrutaset, mis oli õnneks normis. Otsustasime, et kuna kaalukaotus on liiga suur, anname iga kord pärast rinnaga toitmist pudelist lisa, et ta kosuma hakkaks ja see aitas väga hästi! Magas endiselt väga magusalt, aga söömise ajaks suutis ärgata ja vähehaaval hakkas ka kaal kerkima.


Kodus oli esimese hooga hästi imelik - kõik muu täpselt sama nagu alati, justkui poleks ära olnudki, aga... meil oli nüüd laps! Panin diivanile kärtsroosa teki, et kogemata Oscarile peale ei istuks, hahaa!

Piima hakkas õnneks iga päevaga üha rohkem tekkima ja alates viiendast päevast huvitus väike ilmakodanik söömisest juba oluliselt rohkem ning magamisest iga päevaga üha vähem.

Haiglas räägiti, et vastsündinutel on öö ja päev segamini. See pidi olema tingitud ainest, mida ema keha toodab - midagi seoses piima tekkega. Öösel kell kaks olevat haripunkt ja seetõttu on beebid umbes 19-04 rahutumad ja rohkem ärkvel. Meie oma otsustas antud vahemikku omavoliliselt veidi pikendada, nii et kuskil seitsmest seitsmeni käib action - tahaks kogu aeg süüa ja tähelepanu ja iga natukese aja tagant kakada ja kui mähet vahetada, siis otsekohe uue mähkme sisse ka väike plörr tekitada, et värsketel vanematel natuke lõbusam oleks ja öösiti igav ei hakkaks. Päeval võib see-eest vabalt kolm tundi jutti magada, siis süüa ja uuesti magama jääda.

Ööd jagasime kohe algusest peale omavahel pooleks, sest mõlemal korraga pole mõtet ärkvel istuda. Matt on nagunii ööloom, kes meelsasti enne kella kolme-nelja magama ei lähe kui just hommikul pole vaja tööle minna, seega otsustasime, et mina magan esimesena ja poole öö pealt vahetame.

Jama on aga selles, et Oscar pole kuigi päri, et tema söögilaud magama läheb ja üle ühe söötmise ei saa pudelist teha. Nüüdseks on kujunenud nii, et kuskil nõks enne kümmet toidan teda ja siis lähen kohe ise magama. 12-1 paiku sööb ta pudelist, aga mõnikord jääb pärast seda nii haledalt nutma, et ärkan üles ja toidan rinnast lisaks. Siis lähen magama tagasi ning 2-3 paiku teeme Matt'iga vahetust.

Eile näiteks toitsin kell kaks ning Matt ütles, et peab nagunii veel tööasju tegema, jätku ma laps temaga ja proovigu ise edasi magada. Kell viis läks uuesti uni ära, Oscar magas alumisel korrusel Matt'i kontori põrandal olevas vankrikorvis ja selgus, et ta polnud vahepeal üles ärganudki! Matt sai portsu tööd tehtud ja mina välja puhata.


Magamistuba on beebivaba tsoon. Ja need mõned tunnid ööund mõjuvad täiesti taevalikult! Teise poole ööst magan koos Oscariga tema toas (või noh, mis ma nii väga magan...) Kõigepealt ta muidugi sööb. Siis kakab. Või nutab hästi kurvalt ja alles siis kakab. Kakamine on raske töö! Mähkmevahetus on omaette ooper, sest esiteks peab jälgima, et ta ootamatult ei pissiks ja teiseks tuleb loota, et puhtasse mähkmesse kohe uut portsu ei kakaks. Sest kui juhtub üks või teine, kujuneb mähkmevahetus kohe poole pikemaks. Või kolm korda pikemaks, sest asju annab vastavalt vajadusele kombineerida - näiteks kõigepealt iseennast ja kõike ümbritsevat täis pissida ning mõni minut hiljem kui teine puhas mähe tagumiku alla lükatud, see mõnusa lurtsatusega täis kakada. Mähkmeid läheb jõhkralt palju! Esimene kastitäis sai juba tühjaks ja ta on alles kaks nädalat vana.

Magamine on igatahes nõrkadele! Ja huvitaval kombel on praegu magamatust oluliselt lihtsam taluda kui enne lapse saamist! Ma olen hästi rahulikult võtnud ja kui ära väsin, tukun päeval koos Oscariga, see aitab väga hästi. Kuigi enamasti on kiusatus vahelduseks midagi muud teha, kasvõi koristada! Ju ma pole veel nii väsinud ka, et see muud asjad üle trumpaks. Ja täiesti hullumeelne kui hästi laps kõikide hädade vastu aitab! Vaatad korra otsa ja hoobilt on nunnumeeter jälle põhjas! Selline armastus tuleb peale, et hoia ja keela!

Need, kes soovitasid viimaseid rasedusnädalaid nautida enne kui laps tuleb, panid minu meelest täiesti mööda. Ema olla on palju-palju lahedam!

16 veebruar, 2018

Haiglas

Siinne haigla oli nagu luksus-kuurort. Esiteks meeldis mulle see voodi, millel seljatugi üles sõitis. Teiseks olid kõik õed nii võimatult abivalmid, et mul hakkas lausa imelik. Kogu aeg käisid küsimas, kuidas läheb, kõik protseduurid tehti kuidagi eriti diskreetselt ja märkamatult, mul ei olnud mitte kordagi imelik või ebamugav.

Jalgade ümber olid esimesed 20h masseerivad... ee, asjad, mis aitavad ennetada trombide teket. Koosnesid kolmest osast, kõigepealt tõmbus kõige alumine kokku, siis keskmine, seejärel ülemine ning õhust tühjaks läksid kõik korraga. Eriti mõnus oli see paar esimest tundi, kus jalgade tundlikkus alles hakkas vaikselt tagasi tulema.


Millalgi öösel/varahommikul öeldi, et võtame need jalaasjad maha ning kanüüli ja kateetri välja, siis saad ise liikuma. Kateetri osa ma ju täiega kartsin, eksole! Küsisin igaks juhuks üle, et kas on valus ja õde ütles, et valus ei tohiks olla, aga paljud väidavad, et ebamugav - õnneks kestab see ainult sekundi.

Ja saate aru, ma ei tundnud mitte midagi! Alati tasub ikka täiega ette põdeda ja üle karta, siis pole reaalsus kunagi liiga hirmus!

Pissil käimiseks anti peri-bottle. Need, kes loomulikul teel sünnitavad, ilma vist hästi ei saagi, mul polnud õnneks selles osas üldse mingeid muresid. Küll aga soovitasid õed seda potil käies käsiduššina kasutada, mis oli tegelikult väga mugav lahendus!

Kõiki tarvikuid oli piiramatult, õed kontrollisid iga mõne tunni tagant, mida oleks vaja juurde tuua - võrkalukad (mine metsa kui mugavad need ikka on!), sidemed, nibukreem, lapsele mähkmed, veega niisutatavad lapid, pepukreem jne. Loomulikult hunnik rätikuid ja beebile tekikesi. Nende tarbeks oli toas tekisoojenduskapp, mida ma kohe palavalt armastama hakkasin, sest ilmselgelt ei meeldi ühelegi vastsündinule kui tal mähkmeid vahetatakse, soe tekk aitas seda protsessi kordades meeldivamaks muuta.

Ja need kuivad lapid, mida sai kuuma veega niisutada ja siis peos soojana hoida, kuniks lapsel mähe maas ja pepu pühkimist vajas - nii palju paremad kui (külmad) niisked salvrätid! Niiskeid salfakaid ei plaaninud ma nagunii väga kasutama hakata ja ühtlasi selgus, et neil, kes väitsid, et beebipoisid külma lapi puudutuse peale automaatselt pissivad, oligi õigus (suure kaarega - mähkimislaud ja kõik riided hetkega läbimärjad). Nüüd kodus pesengi ainult kraani all või kasutan selliseid lappe, mida saab sooja veega niisutada. Ei ole punetust tekkinud ja pole kreeme vaja.

Ainus, mille kogu haiglasoleku juures saab miinuspoolele panna, on sealne toit. See on vist üle maailma igal pool pehmelt öeldes kohutav! Natukesehaaval ikka nokkisin, aga kahjuks ei kannatanud mitte ükski asi vähimatki kriitikat. Peab ikka talenti olema, et toidult igasugune maitse ära võtta! Ma ei tea, kuidas nad seda saavutasid... Alljärgneval pildil on lõunasöök, mis esmapilgul tundus nagu kolm erinevat sorti okset (aga oksel on rohkem maitset ja tekstuuri):


Liha nägi täitsa paljutõotav välja, aga maitset jällegi muidugi polnud. Liha all peitis end läbivettinud sai.

Positiivse poole pealt avastasin koridorist snäkinurga. Olin ükspäev nii vapper, et läksin endale ise vett tooma ja leidsin, et veeautomaadi juures (mis jagas vett, purustatud jääd ja vee/purustatud jää segu) olid ka veekeetja, röster ja külmik. Külmikus väikeste portsudena pakendatud maapähklivõi (halloo, Kanada!), moos, marmelaad, margariin, kohvikoor, jogurt, erinevad juustud, jõhvikakompotid; mõned pätsid röstsaia, suured pakid apelsinimahla ja ginger ale (pidavat iivelduse vastu aitama).

Kapist ilmusid kõikvõimalikud ühekordsed nõud, sealjuures olid vee jaoks mõnusad kaanega topsid, mille sisse käis kõrs; kreekerid (soolaga ja ilma), tee, lahustuv kohv ja suhkur.

Nii et nälga ei surnud.

Matt käis iga päev normaalset sööki ka toomas, eriti hästi maitsesid muidugi sushi ja sashimi, mida ma terve raseduse aja igatsesin, aga lapsega oli tegelikult omajagu tegemist kõikide mähkimiste ja söötmistega, et tegelikult polnudki nii lihtne vahepeal väljas söögi järel käia. Ei raatsinud ju ka, titt oli nii nunnu, et teda tuli vahetpidamata kaisutada.

Nagu juba varasemalt kirjutasin, on siin 3in1 süsteem ehk kõik käib ühes toas - sünnituse ootamine, sünnitamine ja hilisem taastumine. Seetõttu ei ole siin Eesti stiilis laia voodit, kuhu mõlemad vanemad ära mahuks; isale on magamiskoht akna all. Matt ütles, et see oli üllatavalt mugav!

Lapse voodil olid rattad all, seda sai ringi sõidutada. See must ahi seal voodi vastasseinas on tekisoojenduskapp - mu lemmik! Samalt pildilt on napilt välja jäänud soojenduslambiga laud, kus last kohe pärast sündi läbi vaadatakse. Oscaril tehti see osa küll opisaalis ära, aga kuna ta kehatemperatuur oli esimesel tunnil sutsu madalavõitu, pandi ta toas natukeseks lambi alla soojenema. Jällegi - emasüda ju rahul kui titte vaateväljast ära ei viida!


Laps veetis kogu haiglasoleku aja meie toas, kõik protseduurid tulid kohapeale kätte. Tal mõõdeti veresuhkrut ja kollasust, kuulati mitu korda päevas südant ja kopse, tehti mingi kuulmistest ja südamekontroll, mis pidi varajasi rikkeid avastama. Siis käis laborineiu geneetiliste haiguste vereproovi võtmas ja iga päev astus koduõendusteenus korra läbi ja küsis, kuidas läheb - tõi materjalid rinnaga toitmise kohta ja infolehed, kuidas nendega ühendust võtta kui tahame, et õde või imetamisnõustaja koju tuleks (kõik need teenused on tasuta), ühtlasi rääkis, kust neid leida ja pani esimese kohtumise aja, et last pärast haiglast väljasaamist igaks juhuks kaaluda.

Ühtegi koristajatädi ega muud taolist isikut tuppa ei sattunud. See väike koristamine, mida oli vaja teha, näiteks kasutatud rätikud ära viia jne, oli puhtalt õdede ülesanne. Isegi söök toodi nii, et keegi koputas õrnalt uksele ja enne avamist küsiti, kas võib süüa tuua või tahame, et see ukse taha jäetaks (toal oli ka väike eesruum).


Mul oli voodi küljes nupp, seda vajutades ilmus õde minutiga kohale ja täitis kuldkalakese kombel kõik mu soovid. Tõi külma vett juurde, andis rohtu, näitas, kuidas last toita, vajadusel mähkis teda, et meie ei peaks voodist välja tulema. Nad on täiesti multifunktsionaalsed siin. Öösel keegi üles ei ajanud (päeval ka mitte), kellaajaliselt antavad rohud jäeti lihtsalt minu kõrval oleva lauakese peale ja edasi käis õde lihtsalt iga mõne aja tagant kontrollimas, kas olen juba ärganud ja kas avastasin, et ta oli topsikese jätnud.

Hirmujuttude valdkonnast olin veel kuulnud, et mitu korda päevas vajutatakse tugevalt kõhule, et emakas kokku tõmbuks ja see polevat üldse meeldiv. Siin oli nii, et õde küsis kõigepealt luba, kas võib mu kõhtu kontrollida, tegi käed soojaks ning siis vajutas hästi ettevaatlikult ja õrnalt, et näha, kuidas emakal läheb. Haava kontrolliti ka mitu korda päevas.

Minu suurimaks üllatuseks olin terve opijärgse nädala täiesti kahvatu ja näost kergelt paistes. Seda ei osanud ma millegipärast üldse oodata. Ma arvasin, et ainult haav valutab, mida (peaaegu üldse) ei juhtunudki! Praegu, nädal aega hiljem saan ma juba isegi köhida ja naerda, ainult aevastamine on veidi valus.

See haigla öösärk oli täiega mugav, käis õlgade pealt trukkidega, hea imetamise ajaks lahti teha. Ma olin igasugu erinevaid riideid kaasa võtnud, aga kohapeal leidsin, et kuna nagunii peaaegu kogu aja voodis veedan, pole erilist mõtet end riietumisega vaevata.


Aa ja veel üks tore asi - kapis oli väike kollektsioon kootud beebimütse. Juba opitoas pandi Oscarile üks helesinine pähe, aga see ei püsinud väga hästi ja toas andis õde valge, mis püsis natuke paremini. Aga see valik oli hästi nunnu neil ja ma täiesti unustasin küsida, et kust need mütsid tulevad? Ilmselt vabatahtlikelt kudumishuviga memmedelt - see on ju tegelikult nii tore töö kui saad vastsündinutele mütse teha. Nende kõige-kõige esimesi!

Kanadas on vabatahtlik töö üleüldse väga levinud, näiteks beebide intensiivis on vabatahtlikud beebikussutajad! Sest iga haige või enneaegse lapse juures ei saa/taha tema vanemad olla, samas on puudutus ja hoolitsus väikestele nii olulised, et keegi peab selle töö ära tegema. Siin on ka spetsiaalsed hämarad toad narkosõltuvusega vastsündinutele, sest neid häirib alguses kõik, ka valgus.

Kuidas meil kodus on läinud, räägin juba järgmises postituses!

13 veebruar, 2018

Oscari sünnilugu

Oleks ma teadnud, et lapsi on nii lihtne (enda seest välja) saada, võiks neid juba kümme tükki olla! Ja oleks ma teadnud, et oma laps lausa nii nunnu on, poleks ainult kümnega piirdunudki.

Keisripäeva hommikul läksime haiglasse ja polnud erilist ärevust ega midagi. Osakond oli hästi vaikne, hämar ja rahulik - alati on tegelikult. Ma iga kord imestan, et mismoodi nad seal sünnitavad kui keegi ei karju? Osakond oli täis ja hommikul pidid paljud välja minema, nii et õed pakkusid, et lähme alustuseks hoopis vastuvõtutuppa ja pärast oppi kolime su oma tuppa ümber. Matt ütles, et sünnitajad pannakse tavaliselt sellele poolele, mis on õdede station'ile lähemal, siis on neil lihtsam edasi-tagasi joosta. Plaanilised keisrid lähevad tavaliselt vaiksemasse ossa, sest need emad on seal ainult taastumiseks, õed ei pea vahetpidamata juures passima.


Vastuvõtutoas on kolm voodit, kõik kardinatega eraldatud. Kedagi teist seal esialgu ei olnud, ainult mina, Matt ja meie õde. Mulle anti kohe haiglariided selga, pandi erinevad käepaelad, küsiti uuesti allergiate kohta ja paigaldati kanüül. Oot, ei - kõigepealt keerati soe rätik ümber käe ja öeldi, et niimoodi on lihtsam kanüüli sisse panna. Eriti mugav! Siis pandi esimene kotitäis vedelikku tilkuma, mingi antibiootikum, et põletikke ja asju ei tekiks.

Seejärel saabus üks sünnitaja. Päris sünnitaja. Ta ei teinud üldse väga kõva häält, aga appi kui valus tal tundus olevat! Ja kui hoog üle läks, rääkis täiesti normaalselt. Kõik sünnitajad käivad vastuvõtutoast läbi, seal kontrollitakse avatust ja otsustatakse, kas jäetakse sisse või saadetakse koju. Nii et viimase veerandtunni, mis seal oma oppi ootasin, kuulasin tema piinasid. Matt muigas minu kohkunud nägu vaadates ning ütles, et see on alles täitsa algus, mil nad valuhoo ajal rääkida suudavad. See ei ole isegi päris sünnitus veel!


Hetk hiljem tuli teine õde, tõi ultrahelimasina ja mainis, et kirurg vaatab korra veel lapse täpse asendi üle. Ning lisas lootusrikkalt, et kes teab, võib-olla on beebi end vahepeal ümber pööranud ja saad hoopis koju tagasi minna! Kui julm see tol hetkel tundus!!! Ma õnneks teadsin, et ei ole.

Samal ajal inises teine rase sellise intensiivsusega nagu saeks keegi tal elusast peast mõlemat jalga korraga maha. Ja korrutas: "It hurts, it hurts, it hurts!" Tal oli ikka tõesti valus! Ise-sünnitamise-võimas-ja-imeline-kogemus, millest kõik räägivad ja mis mul saamata jäi. Üldse polnud kahju ka.

Järgmiseks jalutasime opitoa eesruumi. Seal oli suht külm ja natuke tuli vist ärevus ka. Õed tõid jälle eelsoojendatud tekid ja mähkisid mind sisse, siis läks uuesti toredaks! Ajasime kirurgiga juttu, ta on enam-vähem minuvanune ja hästi vahva. Kõik oli kuidagi nii tšill, ta jõi kohvi ja ütles, et teine kirurg jääb nats hiljaks, aga see on okei, meil ju kiiret pole. Mingi hetk läksime opituppa, istusin lauale, padi anti kaissu, et oleks lihtsam ennast seljasüsti tarvis küüru tõmmata. Öeldi, et alustuseks tehakse torkekohale tuimestus ja see olevat kogu opi kõige ebamugavam osa. Tuimestussüsti ma vaevu tundsin ja juba hetk hiljem öeldi, et võid nüüd pikali heita. Ma hakkasin naerma, et oot, see oli kõige ebamugavam osa? Aga millal see jäme nõel läbi selgroo jõudis minna?

Jalad muutusid soojaks ja keha muutus tuimemaks, aga seda tunnet üldse ei tekkinud, et keha ära kaoks (paljud räägivad, et kaob). Järgmiseks määriti kõht steriliseerimisvahendiga sisse ja paigaldati kateeter. Ma ei tundunud mitte midagi! Kogu aeg seletati, mis toimub. Siis tuli kirurg tagasi, kohv oli joodud, kindad käes, kõik valmis. Ajasime veel nats juttu. Küsis, mis lapsele nimeks saab ja kas oli raske nime leida? Ütlesin, et ei olnud raske - Matt ütles, et võiks Oscar panna ja kuna ma midagi paremat ei leidnud, tulebki Oscar. Terve toatäis rahvast naeris mürinal. Enamikel inimestel olevat ikka mingi kauge ajaloo ja tähendusega lugu. Ja kui eesnimel ei ole, siis keskmisel nimel kindlasti on. Oscari keskmine nimi on lihtsalt suvaline Norra nimi - Thorsten. Leidsime, et poisil võiks tugev nimi olla ja Norra nimed kõlasid tugevalt.

Opi ajal läks mul kahel korral süda pahaks. Kohe kui ütlesin, et hakkas halb, lisas anestesioloog mingit rohtu ja hetkega oli jälle hea. Drugs are great!

Ahjaa, enne tuimestuse tegemist ütles kirurg, et opi ajal tunnen "umbes midagi sellist" ja mudis õrnalt sõrmedega mu kõhunahka. Mõtlesin, et jajaa, kindlasti tunnen ainult midagi sellist. Kõik räägivad, et see kõhus sobramine on suht ebamugav ja lõpuks vajutatakse tugevalt, et last välja saada, mis on veel ebamugavam. Ma ei tundunud mitte midagi! Ainult seda nagu keegi oleks natuke kõhu peal sõrmedega sudinud.

Matt istus kõrval ja hoidis käest kinni, mul polnud ärevust ega hirmu, ainult mingi tobe värin oli sees, mis pidavat rohtudega kaasas käima. Mingi hetk ütles anestesioloog Matt'ile, et nad hakkavad nüüd last välja võtma, võib-olla tahad vaadata - Matt siis tõusis püsti ja nägi, kuidas kõigepealt tulid jalad, siis keha ja lõpuks pea. Pea jäi korraks natuke kinni.


Ja siis ta nuttis. Natuke kähedalt, aga nuttis. Pediaater näitas mulle last ja seejärel pandi ta minu kõrval olevale lauale soojenduslambi alla. Kummaline oli vaadata, päris hästi ei jõudnud kohale, et see ongi minu beebi. Matt küsis, kas tahan teda rinnale või eelistan, et tema hoiab? Ma ei tahtnud rinnale, ma poleks teda niimoodi väga hästi näinud. Matt hoidis, kuniks mind kokku õmmeldi ja opilaualt voodisse tõsteti. Seejärel sain pambu oma kaissu ja sõitsime palatisse.

Ahjaa, kirurg küsis, kas tahan platsentat endale? Appi! Vastasin, et jätku omale.

Mõõtudest: ultraheli ennustab kaalu +/- poolekilose eksimisvõimalusega ja tagantjärele vaadates mahtus meie titt suht nendesse numbritesse, mida toona mõõdeti (oligi kuskil pool kilo kergem).

34nda nädala ultrahelis oli kaaluks 2800g ja 37ndal nädalal 3500g. Oscar sündis täpselt nädal enne tähtaega ehk 39ndal nädalal, kaalus 3575g, oli 53cm pikk (pikkade vanemate laps, noh) ja pea ümbermõõt 37,5cm.

See viimane oli mõlema ultraheli andmetel viis nädalat ees (mis meid sulaselgelt murelikuks tegi) ja suur see pea ka on, aga tuharseisu arvestades normaalne, pealegi sündis Matt ise suure peaga. Nädal hiljem (ehk 40ndal) või sealt isegi edasi, poleks ma seda pead mingi nipiga ise välja pressinud, eriti arvestades, et see on täiesti ümmargune, mitte kergelt piklik nagu enamasti neil lastel, kelle pea on viimastel kuudel/nädalatel ema vaagnas istunud.

Esimesed kaks keisrijärgset tundi seisid kaks õde pidevalt mul kõrval, mõõtsid iga natukese aja tagant vererõhku ja temperatuuri, küsisid valu kohta ning kontrollisid kogu aeg lapse näitajaid ka. Beebi oli kogu selle aja minu kaisus. Terve esimese päeva tegelikult oli.

Valu ei olnud ega tulnudki! Iga mõne aja tagant küsiti, et kui palju on 10-palli süsteemis ja mul oli vahelduva eduga kas üks või null. Pärast esimest tundi läks üks õdedest ära, aga teine oli enam-vähem kogu aeg pildis. Matt rääkis hiljem, et mu vererõhk olevat nii madal olnud, et seda pidi jälgima. Ma ei tea, kas madalast rõhust või millestki muust, aga esimese päeva jooksul läks mul korduvalt süda pahaks. Iga kord põhjusega, näiteks tõusin istukile, võtsin midagi voodi kõrval olevalt laualt... ja see oli nii suur pingutus, et kohe hakkas paha, kohe oksendasin ja kohe oli jälle hea ka. Vahepealsel ajal ei iiveldanud üldse. Mitte midagi ei tundnud, täiesti normaalne oli olla. Istusin voodis ja kaisutasin oma uhiuut beebit.

Ahjaa, iga kord anti pärast oksendamist tilguti kaudu iiveldusvastast rohtu (mis teeb muhulgas uniseks), see ilmselt aitas heale enesetundele kaasa! Mingil hetkel olin juba nii üleväsinud, et pilt hakkas silme ees laiali vajuma ning jäin lõpuks magama. Kaks tundi hiljem ärgates oli juhtunud ime - laps, kes niigi iga tunniga üha nunnumaks muutus, oli korraga sada korda armsamaks saanud! See peab küll puhtalt mingi hormooni-värk olema, kuidas emaarmastus peale tuleb!

Ärgates sain aru, et olin end ise kramplikult üleval hoidnud, sest noh, päevane aeg ja mul on last vaja silitada ja toita ja küll öösel magame... ainult et... ei maga ju! Ei ole enam nii, et magamine toimub mingil kindlal ajal. Selles mõttes läks järgnevatel päevadel lihtsamaks, et kui väsisin, siis tukkusingi natuke, ei oodanud enam, et silmad täiesti kinni kukuks. Samas oli uni esimesel kolmel päeval nii pinnapealne, et kuulsin kõike, mis ümberringi toimub.

Püsti aidati muuseas juba esimesel õhtul. Kõndides oli haav kergelt hell ja pea käis ringi, aga muidu polnud midagi viga. Ja pärast väikest kraani all värskendamist ja hammaste pesemist oli kohe palju parem olla ka.

Ja siin ta ongi - meie väike Oscar!

06 veebruar, 2018

Ettevalmistus keisriks

Mulle väga meeldib kui organiseeritud see keisrivärk siin on! Kui kuupäev määrati, sain põhjaliku infolehe, lisaks öeldi, et mõned päevad enne oppi kutsutakse haiglasse, et veelkord kõik asjad läbi arutada, ruume näidata ja viimane vereproov võtta. Täna käisin siis seal ka ära.

Alustuseks (tüüpiline Kanada!) küsiti, mis on minu "eelistatud nimi". Seda muideks küsitakse ka uude kohta tööleasumisel, sest mõni tahab kasutada eesnime, teine keskmist nime, kolmas nime lühendatud varianti ja neljas üldse mingit hüüdnime. Tugiisiku nimi pandi samuti kirja.

Teine kohalik eripära on see, et haigla ankeetides uuritakse alati, kas tunned end kodus turvaliselt ja kas su partner kohtleb sind hästi. Mul partner siin viskas eile õhtul mingi juhusliku nalja - ilmselgelt läks meelest ära, et rasedal on naljasoon täiesti umbes. Aga siis tuli vist kohe jälle meelde, hakkas käbedalt mu selga mudima ja päästis olukorra.


Meik, ehted, küünelakk, lõhnavad kreemid ja muu taoline tuleb opipäeval ära jätta. Parfüümi kasutamine on Kanadas muideks kõikides kliinikutes ja haiglates keelatud, paljudes kontorites ka. Lihtsalt pole meeldiv kui iga inimene oma pilvega sisse kõnnib. Kohale pean minema poolteist tundi enne oppi, siis saan toa, kuhu jään haiglast lahkumiseni (nendes tubades ollakse nii enne kui pärast sünnitust kui ka sünnituse ajal - kes ise sünnitavad - mingit kolimist ei toimu).

Seejärel toob õde haiglariided, paneb kanüüli ja annab kõrvetistevastase rohu, et opi ajal ebamugav ei oleks. Opisaalis tehakse alustuseks seljasüst ja kohe pärast seda aidatakse lamama, sest jalad pidid üsna kiirelt soojaks minema ning alt ära kaduma. Seejärel steriliseeritakse kõht ja paigaldatakse kateeter. Kateetri osa kartsin kõige rohkem, aga õde ütles, et nad ei pane seda enne kui keha on täiesti tuim.

Kuna steriliseerimisvedelik peab enne linadega katmist kuivama, tuleb neil mind kolmeks minutiks katmata jätta. Aga et kõik on väga diskreetne ja sel ajal pole ruumis kedagi, kes otseselt mu ettevalmistamisega ei tegele ja et kolm minutit hiljem kaetakse kõik kinni. Palju ei jäänud puudu, et oleks selle kolme minuti eest vabandatud ka. Kanada noh. Ma arvan, et opipäeval ikka vabandavadki, hahaa.

Seejärel räägiti detailselt lahti, kes opi ajal saalis on, kes kus seisab, mida ma tunnen/kuulen/näen. Seljasüstil on kolm kõrvalmõju - vererõhk kukub alla, värinad võivad tulla ja süda võib pahaks minna. Kõige vastu saab rohtu, andku ma ainult teada kui miskit häirib. Matt ütles hiljem, et iiveldusega on nii, et mõnel rohud ei aita ja selili lamades on tegelikult väga nadi oksendada, aga mitte midagi ei ole teha. Loodan, et mina nende väheste hulka ei kuulu, keda selline saatus tabab.

Skalpelli sisselöömise hetkest läheb kuskil 8 minutit, et laps väljas oleks ja 20 minutit hiljem peaks ma olema juba kokku õmmeldud.


Järgmiseks mainiti kaht asja, millest mul varem aimugi polnud:

- tuharseisus beebid, kes on kuude kaupa varbad vastu nina istunud (nagu minu oma), ei lähe tavaliselt kohe sirgeks! Esimesed tunnid võib laps endiselt suht pooleks volditud olla, ärgu ma siis ehmatagu, selles ei ole midagi imelikku!

- õigetpidi olevad lapsed, kes vaginaalselt sünnivad, on koonusekujulise peaga, sest nad on olnud niimoodi luude vahele pressitud ja seejärel veel sünnitusteedes muljutud. Tuharseisu keisribeebid tulevad välja ilusa ümmarguse peaga... aga selle ülemine osa võib olla veidi lapik, kuna nad pressivad end viimastel kuudel vastu emaka lage - ruumiga on ju kitsas. Minu oma surub otse ribidesse, nii et eks näis, kas on väike ribikujuline vagu ka keset lagipead... Aga jällegi - kõik on normaalne! Ei jää selliseks.

Kõikidel sünnitusosakonna õdedel on imetamisnõustaja väljaõpe, nii et kohe kui tuppa tagasi jõuame, näidatakse, kuidas last toita ja vaadatakse, et ma endale sellega haiget ei teeks. Valuvaigisteid antakse nagu kellavärk iga teatud aja tagant, neid ei pea ise küsima. Ja kui sellest hoolimata peaks valus olema, saab kanüüli kaudu kangemat kraami ka. Jalgade tuimus peaks kahe tunni pärast ära kaduma ja samal päeval aidatakse korraks püsti. Kateeter jääb järgmise päevani sisse (kui just ise ei palu varem eemaldada), nii et pissimise pärast pole vaja end voodist välja ajada.

Kõik vajalikud asjad saab kohapealt - mähkmed ja sidemed, võrkalukad, lapse riided, hügieenivahendid emale ja isale. Enda asju võib kaasa võtta, aga ei pea. Padjad olevat neil kohutavad, need soovitati küll kodust tuua.

Esimesel paaril päeval on seedimine tundlikum, tasub vähehaaval katsetada, mis sees püsib ja mis ei püsi. See pidi olema mingi opijärgne asi, et soolestik on ärritunud. Mu hiilgav plaan kohe sushit süüa läks seega veits aia taha.

Haiglasse jäetakse kaheks ööks, pärast seda oleneb, kuidas emal ja lapsel enesetunne on. Välja ei visata, aga enamik pidavat end hästi tundma ja koju tahtma. Aiiii, põnev!

04 veebruar, 2018

Telefoniseiklused

Matt'il õnnestus ükspäev oma telefon katki visata. Lendas sellise hooga taskust välja, et tegi asfaldil kohe mitu graatsilist hüpet. Kutu. Enam ei tööta. Õnneks on tal pakett, mis vajadusel uue telefoni annab ja mina muidugi sinisilmselt arvasin, et lihtsalt lähedki esindusse ja saad uue telefoni.

Aga noh - Kanada! Siin ei ole lihtsaid lahendusi.

Läksime kohale ja selgus, et esinduses ei saa midagi teha, telefonide asendamisega tegeleb ainult kõnekeskus (kuidas sa sinna helistad kui telefon ei tööta?) ja nemad saadavad uue telefoni KOLME tööpäeva jooksul kulleriga koju! See kõlas kohe nii uskumatult jaburalt, et esimese hooga arvasin, et teevad nalja.

Ainult helistamisest muidugi ei piisa, katkise telefoni peab ikkagi esindusse viima. Aga see esimene esindus, kus käisime, ei olnud piisavalt suur, nemad müüsid ainult telefone, kõige muu jaoks pidi teise asukohta minema. Sama firma muidu. Üks Kanada suurimatest mobiilteenusepakkujatest.

Ma ei saanud üldse aru, miks Matt lamenti ei löö? Mis mõttes saadetakse postiga? Esinduses on kastide viisi telefone ja nad ei saa kohapeal uut anda - idiootsus! Järgmisesse esindusse sõites seletas Matt, miks see nii käib. On reede pärastlõuna, seega uus telefon toodaks talle koju hiljemalt kolmapäeva õhtuks. Kes saab tänapäeval viis päeva ilma telefonita hakkama? Ahjaa, kättesaamise kohta peab allkirja andma, nii et kui sind parajasti kodus ei ole, mängid veel paar päeva seda kassi-hiire mängu, et millal kullerile pihta saad.

Asendatakse täpselt sama mudel ja mingi omaosalus tuleb ka maksta, aga võrreldes tegeliku hinnaga tuleb asendustelefon ikka poolmuidu kätte. Kuna enamik telefonitootjaid lasevad igal aastal uue mudeli välja, on inimestel nats nagu hasart, et ossa, sellel uuel on ikka parem/suurem ekraan ja teeb ilusamaid pilte (no kriipsuvõrra ilusamaid, mitte et sa tegelikult vahest aru saaks) ja ühel küljel olev nupp on nüüd teisele küljele viidud ja... Ühesõnaga Kanadas, kus uhiuue telefoni hind on makstavate palkadega natuke paremas proportsioonis kui Eestis, on pea igaühel ikka kõige uuem telefon.

Seega on lombakavõitu telefoniasendamise süsteem põhjusega lombakas, sest enamik inimesi ei taha 3-5 päeva ilma telefonita olla, et siis vähese raha eest eelmine mudel saada. Suurem osa kasutab hoopis teist soodustust, maksab natuke rohkem ja saab samal päeval esindusest kõige uuema mudeliga koju minna.


Mul endal, muideks, on neli aastat vana telefon ja olen sellega igati rahul. Aku peab kenasti vastu, kõik toimib! Matt on mind juba pikemat aega töganud, arvab, et viimane aeg oleks natuke tänapäevasem asi soetada. Ekraan olevat liiga väike. No ma ei tea, mul noored silmad - näen veel! Vaatasin seal telefonipoes siis neid uusi ja no kellele uued läikivad asjad ei meeldiks! Ainus jama on see, et sellised uued asjad püsivad uuena mitte kauem kui aasta. Ja siis tuleb veel uuem ja veel läikivam ja korraga on sinu "uus" telefon vana juust. Eriti kasutatuna. Matt'i üks aasta vana mudel ei ole kasutatuna enam mitte midagi väärt, minu neli aastat vana ei tahaks keegi ka peale makstes.

Ma vist ei teagi ühtegi teist asja, mille hind nii drastilise kiirusega allapoole kukuks kui tänapäeva telefonidel. Sealjuures ei osata uutele mudelitele enam midagi asjalikku lisada, uuendused piirduvadki laias laastus sellega, et eelmise mudeli liikuvale emoticon'ile on juurde pandud see funktsioon, et emoticon imiteerib sinu nägu - sina naeratad, ükssarvik naeratab ekraanil täpselt sama laialt vastu - ja selle saad siis sõbrale saata. Robotil oli naeratamisega nats probleeme, telefonipoekutt ütles, et sellega proovi näiteks pead liigutada. Toimis. Näe, järgmisel mudelil saab jälle uuenduse teha ja roboti naeratamisfunktsiooni ära parandada.

Vot selliseid asju avastad kui su peika nii kaua leti taga asju ajab, et töötajatel ta padurasedast igavusse surevast kaaslasest kahju hakkab. Eriti kuna Matt korra minu telefoni kasutas ja see siis hetkeks leti peale jäi ning oma iidse välimusega tähelepanu äratas, mispeale töötaja kohe vestlust arendas, et kas ma olen muidu oma telefoniga rahul (see ju küll võimalik ei ole!) ja näe, kõige uuemal IPhone'il on muide sellised funktsioonid. No ütle nüüd, milline oluline edasiminek tehnika arengus!


Aga tegelikult tahtsin hoopis sellest rääkida, et kui Matt õhtul oma uut mänguasja seadistas ja selle rääkiva tädi tööle pani, kellele saab küsimusi esitada, soovitasin uurida "mis on tuntuim Eesti multikas", sest muudele juhuslikele küsimustele oli tädi üllatavalt adekvaatsed vastused andnud.

Hiljuti tutvustasin Matt'ile vanu multikaid nagu "Siil udus" ja "Nõiutud saar", kuniks jõudsin "Nu Pogodi"-ni, et näe, venelased ikka oskasid sellise asja teha, mis naelutas kõik nõukogude lapsed ekraani ette... ainult et nüüd täiskasvanuna vaadates tundus endalegi veidi imelik, kuidas konstantselt purjus ja ahelsuitsetajast räpane hunt vaest jänest taga ajas nagu elurõve pedofiil kunagi. Matt oli isegi rohkem šokis, sest sattusime juhuslikult kohe selle episoodi peale, kus hunt kümme sigaretti korraga ette pani ja suitsu telefoniputkasse puhus, kuhu kabuhirmus jänes end lukustanud oli. Normaalne meelelahutus lastele vaatamiseks. Mitte, et Tom & Jerry väga mahedam oleks olnud aga...

Igatahes!

Eeldasin, et tuleb mingi klassikaline nostalgiamultikas, "Klaabu" või midagi. Aga... tuli see! WTF?! :)

30 jaanuar, 2018

Kes sisse kolib?

Viimase trimestri ülekaalukalt kõige populaarsem küsimus on, et "kas su ema tuleb lapse sündimise ajaks siia" ja populaarsuselt teine "aga kas Matt'i ema tuleb esimesteks nädalateks teie juurde elama?"

Ei ja ei. Jumala eest, ei! 

See on puhas kultuuriline eripära - siinpool maakera on niivõrd loomulik, et ema või ämm kolib pärast lapse sündi mõneks ajaks sisse. Kohe nii loomulik, et selle kohta ei küsi mitte ainult sõbrad, vaid ka suvaline tädi poe kassasabas. Ja mitte ainult üks suvaline tädi, vaid peaaegu iga suvaline tädi, kes juttu tegema juhtub. 

See on teine kultuuriline eripära, muideks. Et ka muidu saadakse võõrastega hästi jutule, aga kui ikka silmnähtavalt rase oled, on teemad lausa varnast võtta!

Mulle endale tunduvad need kõige esimesed nädalad uhiuue beebiga just kuidagi hästi intiimsed. Ma ei kujuta ette, et keegi peale Matt'i sel ajal minu läheduses ringi toimetaks või minu köögis süüa teeks. Et keegi, kes muidu meie juures ei ela, korraga pidevalt pildis oleks. Ma kujutan ette küll, et väsimus võib päris kole olla ja võib-olla laps nutab palju ja võib-olla ma ise ka nutan palju (see pidi mingi hormonaalne teema olema) ja pärast keisrit on ilmselt liikumine natuke raskendatud ja võib-olla haav valutab ja...

Aga ainus, mis mulle sellises olukorras stressi juurde tekitaks, oleks see, kui keegi kolmas mööda minu kodu ringi toimetaks. Ja halloo, võib-olla on meil üldse nii ideaalne laps, kes ainult sööb ja magab!


Ma ise muretsen kõige rohkem operatsioonist taastumise üle. Et kas on valus ja kui kiiresti liikuma pääsen; mis asendis magada saan (selili oleks vist kõige loogilisem, aga selili ma ei oska) ja kuidas lapse eest hoolitsemine välja tuleb kui endal on hädine olla. Samas - Matt jääb peaaegu kuuks ajaks koju ja tundub kuidagi loogiline, et kahe peale peaksime küll suutma beebiga hakkama saada.

Meil on ometigi ainult üks laps. Ei ole kaksikud või kolmikud. Ei ole ka kahe- ja kolmeaastast juba ees ootamas ning tähelepanu nõudmas. On üks titt ja kaks täiskasvanut. Nõudepesumasin, pesumasin, kuivati. Internet ja ühekordsed mähkmed.

Muide, miks Pampersid haisevad? Teised mähkmed on täiesti lõhnatud. Ma teadsin, et Pampersi niisked salvrätid on nii spetsiifilise lõhnaga, et neid ma kohe kindlasti ei suuda kasutada, aga ei osanud aimata, et mähkmed on samasugused. Nagu aru olen saanud, peab neid lihtsalt testima, sest mõnele beebile sobib üks ja teisele teine sort. Salamisi palvetan, et meie titt ei juhtuks olema see, kellele ainult Pampers sobib. 

Ahjaa, keisri kohta ütles arst, et sellest taastumine läheb mul ilmselt kiiresti. Matt seletas hiljem, et mida saledam patsient, seda kiirem taastumine, sest palju vähem on vaja kaevata ja sobrada, et õige kohani jõuda. Tänu sellele saab ka lühema lõike teha. 

Eks näis. Ma tavaliselt tahaks juba selle peale hinge heita kui paberiga näppu lõikan. Keisri puhul minnakse vist natuke sügavamale? Aga kui pärast seda saab omaenda beebi kaissu võtta, lähevad ilmselt kõik valud meelest ära.

29 jaanuar, 2018

Piimajõed ja pudrumäed

Meil oli eile siinse väikse kambaga baby shower (sest kolm meist on viimaseid nädalaid rasedad) ning mul oli raudne plaan vahelduseks midagi viisakamat selga panna. Kapis ripub mitu mõnusalt lohvakat kleiti, olin täitsa kindel, et mõni neist kindlasti sobib veel. Sukkpükste osas ei hakanud üldse unistamagi, nii et sõitsin hommikul pool linna läbi, et sukki leida. Leidsin ka!

Hakkasin siis õhtupoole end valmis sättima ja üsna kiirelt selgus, et olen ikka palju paksem kui arvata oskasin. Peaaegu pidin (lohvaka!) kleidi pärast proovimist seljast ära lõikama, sest ei pääsenud sellest enam välja!

Mul-pole-mitte-midagi-selga-panna omandab viimastel rasedusnädalatel täiesti uue tähenduse!


Küsisin siis teiselt rasedalt, et kas pidžaamapüksid oleks piisavalt pidulik valik? Ta arvas, et vabalt!

Pidžaamapüksid ei mahtunud. Kahjuks.

Tõelise naisena õpetas ta, et meigikiht peab korralik olema, siis pole vahet, mis seljas on. Võtsin ennast siis kokku ja määrisin isegi mingit toonivat kreemi näkku, mis sai kaks aastat tagasi Matt'i lõpetamiseks ostetud. Pole seda vist vahepeal kasutanudki. Kosmeetikakotist leidsin huuleläike ka - great success! Tõstsin välja, et jumala eest ei unustaks enne minekut peale panna.

Viis minutit hiljem tõmbasin selle kogemata põrandale maha. Veeres kapi alla. Ja no nii rasedana on hea kui suudad end diivanilt püsti ajada, kapi all roomamine ei kuulu juba mõnda aega mu ampluaasse. Aga see on okei. Olgem ausad, mitte kedagi ei huvita, kas su huuled läigivad või mitte.

Baby shower oli muidu tore. Ja teiste rasedatega on alati mõnus kokku saada. Meid oli tegelikult neli, aga üks sai juba lapse kätte. Sugu jäi viimase hetkeni üllatuseks, sest beebi oli ultraheli ajal iga kord sellises poosis, et lihtsalt ei näinud. Nad ütlesid, et pole oluline ka, sest poeg neil juba on ja lapse isal on neli venda. Kes sealt ikka tulla saab...

Sündis tütar! Hah!


Kui keegi tahab näha, kuidas ma täna kogemata neli liitrit piima mööda garaažipõrandat laiali pillasin, olge lahked!

(kui siinne video ei tööta, näeb Instagramist ka)

23 jaanuar, 2018

Tavaline igav rase

Teate sellist raamatut nagu "Bullerby lapsed", onju? Kanadas ei teata Lindgreni teostest eriti midagi. Müüakse küll, aga tikutulega peab taga otsima ja neil on enamasti mingid lühiversioonid. Mul on lühi-Pipi ja lühi-Bullerby ka. Selle aja peale kui laps nii suur on, et juba midagi ette lugeda annab, pean Eestist õige Lindgreni-kogu ära tooma.

Hakkasin Bullerby't sirvima ja sattusin kohe esimesel leheküljel segadusse: "Mina olen Lisa ja mul on kaks venda Karl ja Bill".

Kas Liisa vennad ei olnud mitte Lasse ja Bosse? Kohe kindasti polnud Bullerbys poissi nimega Bill! Jube nõme kui autori pandud nimesid muudetakse.


Täna määrati mulle keisrilõike kuupäev. Palju lihtsam on rase olla kui tead, millal see läbi saab. Kõik räägivad, et naudi viimaseid nädalaid, mil beebit ei ole, aga... teate, ma ei võtnud kogu seda teekonda ette selleks, et saaks rase olla, ma tegelikult ikka lausa tahtsingi beebit! 

Kanada süsteem on selline, et naistearsti juurde saab ainult saatekirjaga ja sinna minekuks peab tõsine põhjus olema. Kõik muud günekoloogilised toimingud teeb perearst ja mõned perearstid jälgivad rasedusi ka (ning võtavad sünnitusi vastu). Nagu näiteks minu oma.

Tuharseis on üks sellistest olukordadest, millega saadetakse naistearsti vastuvõtule, seal ma siis täna käisingi. Nagu juba eelnevalt olen kirjutanud, jääb Kanadas lõppsõna alati rasedale, seega tutvustati mulle kõiki kolme võimalikku varianti ja loetleti üles plussid-miinused:

Sünnitada tuharseisus - peamine probleem on see, et tänapäeva arstidel ei ole tuharseisus sünnituste vastuvõtmiseks enam head väljaõpet. Keisrilõiget suudetakse teha osavamalt ja väiksemate tüsistustega kui vanasti ja paljudel juhtudel eelistataksegi seda kui ohutumat varianti. Tuharseisus on raseduse lõpuks ainult 4% beebidest ja kuna enamik neist keisriga sünnivad, võite ette kujutada, kui harva üks arst tuharseisus sünnitusi üldse näeb.

Tuharseisus sünnituse kõige suurem risk on see, et pea ei mahu välja. Tavajuhtudel tuleb ju pea kõige esimesena ja kui ei peaks mahtuma, tehakse keiser. Tuharseisus võib minna nii, et keha tuleb välja, aga pea jääb kinni. Ja kui see pea ikka puhtfüüsiliselt lihtsalt ei mahu, siis last enam päästa ei saa. 

Proovida välist keeramist - arst ütles, et paljudel juhtudel on tuharseisus olevatel beebidel kindel põhjus, miks nad end ümber pole pööranud - näiteks nabanöör ümber kaela või jäseme. Ja mida suurem on laps mõõtmetelt, seda väiksem tõenäosus, et keeramine õnnestub. Kui pööramine õnnestuks, peab laps ise sündima hakkama, sest esilekutsumise puhul läheb võimaliku keisrilõike tõenäosus kõrgemaks. Aga rasedusdiabeedi puhul ei lubata üle tähtaja kanda (selleks on omakorda rida tõsiseid põhjuseid) ja kuna laps on juba praegu suur, siis mida hiljem ta sünniks, seda väiksem oleks tõenäosus, et ta normaalsel teel välja mahuks. 

Ultrahelis antakse lapse suurus kolmes variandis - mõõtmed; nende vastavus rasedusnädalale (kui mitu nädalat ees või taga); ning protsentiil. Kui laps on mõõtmetelt õiges nädalas, on protsentiil umbes 50 ehk keskel. Meie oma viskas kohe mingid 90ga numbrid ette ehk ta on mõned nädalad ees. Enne kui välja tuleb, ei ole teada, on ta suur rasedusdiabeedi tõttu (makrosoomia) või on see puhas geneetika. Protsentiil arvestab nimelt kogu elanikkonda, aga mina oma 176 sentimeetriga ja Matt kahemeetrisena oleme ju tegelikult ka ise päris ülemises protsentiilis (pluss Matt sündis keskmisest suuremana).

Teha plaaniline keiser - mis on kõiki asju arvesse võttes kõige mõistlikum plaan (kuigi loomulikult mitte riskivaba). Seega kirjutasin täna alla nii operatsiooniga nõusoleku vormile kui ka võimaliku vereülekande vormile. Need on muideks eraldi. Ühtlasi küsiti, kas tahan haigla vastuvõtuvormi täna ära täita või alles haiglasse jõudes. Tegin täna. 

Ma olen kuulnud lugusid, kuidas Eestis täidab mõni seda niimoodi, et lapsel pea juba paistab, aga nui neljaks peab täidetud saama. Ja ma ei tea, on see linnalegend või mitte, aga väidetavalt küsitakse seal päris imelikke küsimusi, mis justkui ei tohiks rasedusse nii väga puutuda... Siinne paber oli igati loogiline: lihtsalt enda andmed, kas on allergiaid, millist tervisekindlustust kasutad (paljudel on lisaks haigekassale lisakindlustus, mis katab sellised haiglateenused nagu privaattoa) ning kontaktisiku andmed.

Lisaks anti kuuest leheküljest koosnev infoleht, mis räägib sammhaaval, mis täpselt juhtuma hakkab ja mis järjekorras asju tehakse, millal kanüül pannakse, millal kateeter paigaldatakse, mitu inimest on opitoas ja mida nad seal teevad, kui kaua miski aega võtab jne. Absoluutselt kõik on kaetud alates opieelsest õhtust kuni haiglast väljasaamiseni.

Paar päeva enne operatsiooni kutsutakse haiglasse tunniajasele privaatkohtingule, kus õde näitab kõiki ruume ja vastab tekkinud küsimustele. Enam selgemaks ei annagi vist asja teha.


Opereerib seesama arst, kellega täna kohtusin ja tema sain ma ise valida (Matt tunneb neid kõiki, seega perearst küsis, kelle juurde saatekirja tahame). Esimeseks assistendiks on mu oma perearst. Assisteeribki tavaliselt kas mõni neist perearstidest, kes rasedusi jälgib ja sünnitusi vastu võtab (sest nemad on iga mõne päeva tagant sünnitusosakonnas valves) või siis keegi residentidest (nt Matt teeb seda aeg-ajalt). 

Juhul kui laps välja tulles ilusti nutma hakkab, läheb ta kohe minu rinnale ja jääb sinna umbes veerandtunniks. Seejärel vaatab lastearst ta üle. Kui ei hakka kindla aja jooksul nutma või nutab liiga hädiselt, läheb korraks lastearsti hoole alla. See soojenduslambiga laud, kus last läbi vaadatakse, on minu kõrval, nii et ma igal juhul näen teda. Minu kokkuõmblemiseks pidavat umbes 20 minutit kuluma ja pärast seda viiakse mind koos beebiga oma tuppa tagasi. Haiglasse pean jääma umbes kolmeks päevaks.

- - -

NB: Ei saa mainimata jätta kui paganama "erilisena" ma ennast tunnen, olles mahtunud 3-9% rasedusdiabeedi ja 4% tuharseisu hulka. Nagu Matt ükspäev ohkas, et miks sa küll ei oleks võinud olla üks tavaline igav rase...

17 jaanuar, 2018

9 kuud

Kunagi väga ammu sai Tallinna Tervishoiumuuseumis proovitud nahast "rasedapõlle", mis kaalus 10kg. See tundus hiiglama raske! Mõtlesin, et appikene, kuidas sellise kõhuga üldse kõndida jaksaks?

Tänaseks on mul kaalu juures 9,1 kilo ja seda peaaegu ei tunnegi! Pigem on tunne nagu oleks kõhu natuke liiga täis söönud ja kui mõõtmeid ei näeks, pakuks tunde järgi, et kilo-kaks on kõhul istumas. Diivanil lösutades on kõige raskem, sest siis surub laps kõikidele siseelunditele korraga, aga muidu pole häda midagi. No aevastada ei saa, ribid on jube valusad. Aga vaadakem helget poolt - keisrihaavaga ei saa ma ka köhida, naerda, nuusata jne.

Magan endiselt hästi, aga vasak külg ei paista "üürnikule" väga istuvat, hakkab närviliselt vastu voodit kopsima. Ma ei saa aru, MILLEGA, sest vasaku külje peal olles peaks beebi peaaegu selili olema. Parema külje peal on lihtsam, aga vahel ei sobi see ka. Koputama küll ei hakka, aga liigutab niimoodi, et terve kõht tantsib. Selili pöörates rahuneb maha, aga siis läheb endal kuidagi raskeks ja kõhuli ei saa ju üldse. Mida ma siis tegema peaks - püstijalu magama?


Kui tunnikese seda trianglit ignoreerin, väsib ta lõpuks ära ning saame mõlemad uinuda. Ja isa maagiline käsi aitab ka alati - iga kord kui ütlen, et appikene, mis seal toimub, katsu... ja Matt käe kõhule paneb, on kohe vaikus. Kohe! Ei, siin pole kedagi, millest te räägite?

Magamisega on nüüd üks lisajama tekkinud. Mul on palav! Nii palav, et ärkan keset ööd üleni higisena, lükkan teki maha ja ikka on kuum. Igal õhtul keeran magamistoas kütet maha ja ükspäev jätsin aknad ka lahti, siis oli täitsa mõnus. Vaene Matt ärkas hommikul hammaste plaginal ja küsis, kas ma olen aru kaotanud? Kohutavalt külm olevat!

Rasedusäpp väitis, et kehatemperatuur peaks nüüd kuskil kraadi võrra kõrgem olema ja sellevõrra on tulevasel emal soojem olla. Tänks, noh. Küttearve tuleb ka väiksem, vaata!

16 jaanuar, 2018

Beebikola

Mulle ei meeldi üleliigne kola, seega otsustasin ka lapse osas pigem minimalistliku lähenemise võtta. Mida tal ikka nii väga vaja on - sooja piima ja kuivi pükse, ülejäänu on teisejärguline.

Aga kogu see beebivärk on ikkagi natuke nagu nõiaring - paned voodi kokku, on madratsit vaja; ostad madratsi, ütleb lastega sõbranna, et oi-oi, sellele tuleb kindlasti pestav kate peale panna, beebid ju teadagi lekivad mitmest otsast; paned katte peale, on lina vaja. Soovitavalt mitut, et saaks vahetada. Siis vaatad, et vankrikorvil on ilus lumivalge madrats. Pestava kattega küll, aga... vist oleks lina ka vaja. Ja reisivoodi hälliossa on samuti lina vaja. Kõik kolm madratsit on muidugi erinevates suurustes. Nii see träni vaikselt koguneb.

Ja siis räägib iga lastega sõbranna erinevat juttu, ühe väitel on mingit asja kindlasti vaja, teine ütleb, et tema laps pole seda mitte kunagi kasutanud. Mähkimislaud. Vann. Lamamistool. Teate, sellised asjad. Ühtteist sai siis ikka soetatud, aga võtsin hästi lihtsad ilma tulede ja viledeta variandid. Vann on tavaline, ei ole beebiistet sees, ei mõõda see ise temperatuuri, isegi eraldi vannitermomeetrit mul pole. Võib-olla hakkan hiljem oma sõnu sööma, aga kas käega katsumisest ei piisa? Mis selle lapsega juhtub kui vesi kraad jahedam või soojem on?

Lisaks muule on mingid USA/Kanada spetsiifilised asjad, millest ma Eesti beebigruppides sõnagi kuulnud pole. Näiteks:


Niiskete salvrättide soojendaja - ühed ütlevad, et täiesti asendamatu asi, sest ise ju ka ei tahaks, et keegi sulle keset ööd midagi külma ja märga tagumiku vastu hõõruks ning beebipoisid pidavat selle ebameeldiva tunde peale automaatselt pissima; teised väidavad, et mõttetu leiutis, kuivatab lihtsalt lapid kiirelt ära ja pool pakki läheb alati prügisse.


Mähkmekonteiner/diaper genie - siinkandis ülimalt levinud. Haisuluku süsteem ja puha. Ehk spetsprügikast ja spets kotid ka. Mõlemad kallimad kui tavaline prügikast ja tavalised kotid. Ma korra isegi mõtlesin, et võib-olla ostaks lihtsalt kaanega prügikasti lapse tuppa, siis ei peaks musti mähkmeid kööki viima, aga... tegelikult vahetan ma mähkmeid ilmselt enamik aega hoopis elutoas ja vahelduva eduga magamistoas ka. Kui meeletult nad siis köögiprügikastis haiseks? Mingid hullemad kakapommid saab ju eraldi kilekotti panna enne äraviskamist.


Bumbo seat - iste beebile, kes veel ise istuda ei oska. Miks nii väike laps üldse istuma peaks, ma ei tea. Mul on olemas see poollamavas asendis beebitool, kus ta end õõtsutada saab ja hilisemaks ajaks söögitool, kus juba sirgema seljaga istuks. Muul ajal tuleb leppida kõhuli/selili olemisega.


Riputatav mähkmekott/diaper stacker - Matt'i vanemate juurde oli selline tegelane lapse voodi külge ilmunud ja ma murdsin tükk aega pead, et mis funktsioon tal olla võiks? Ei mõelnudki välja! Ma muidugi endiselt ei näe, kuidas see mu elu mugavamaks teeks. Selle asemel, et mähkmeid otse pakist võtta või sahtlisse/korvi visata, peaks nad ilusasti koti sisse kahte hunnikusse laduma. See keskmine osa (pildil hall triip) on lahtine, nii et kui väga osavalt ei lao, kukuvad ju välja.

Kui see kott voodi või kummuti külge riputada, jääb minu meelest liiga madalale. Riidekapis saaks paremale kõrgusele panna, aga siis peaks veel paar lisaliigutust tegema - kapiuks lahti, mähe välja, kapiuks kinni. Ja ühest toast teise seda ei tassiks, sest näiteks elutoas pole mul üldse mingeid konkse.

Kuna mähkimine saab toimuma vähemalt kolmes erinevas ruumis, on plaanis soetada selline korv, kuhu mahuks mähkmed/niisked salvrätid/kreem/varuriided ning mida saaks vajadusel endaga kaasa tassida:


Muideks, mul on küll rinnapump, aga ühtegi pudelit ega pudelisoojendajat pole. Pudelid on ju erinevates suurustes, ma ei taha ette osta - võib-olla ei lähe näiteks väiksemaid üldse vajagi?

Ma üldiselt tahaks siiski ise toitmisega hakkama saada, sest pulbrist piima segamine, selle soojendamine, pudelite pesemine/steriliseerimine ja muu taoline tundub lihtsalt meeletu hulk lisatööd. Eriti keset ööd.

Aga kui peaks juhtuma, et rinnaga toitmine mingil põhjusel võimatuks osutub ja piima tegemine jube tüütu peaks tunduma, saaks soetada BabyBrezza, mis segab pulbrist ja veest sobiva temperatuuriga piimasegu ise kokku. Kujutate ette, jah? Mille kõige peale tänapäeval ka ei tulda...